
Olin kodus, kui Berit tuli mulle ukse taha. Aknast välja kiigates, nägin et maja ees on kaks autot - üks vana ja rääbakas musta värvi, teine aga uus ja kollane. Musta värvi autos istusid mu vana klassivend Kaarel ning Birgit, teises autos ootas Beritit Kristiin. Berit hõiskas suure häälega, et ta on nüüd hakanud taksot sõitma, sest muud tööd leida pole kusagilt. Taksopargi omanik oli Kaarli isa. Kus kohast nad üksteist teadsid, see jäigi arusaamatuks. Berit tuli ukse taha tegelikult jutuga, et mind peale võtta ja siis Otepääle sõita, niisama noh. Sõitsime siis Otepääle. Kõik oli kena ja tore, kuni ma otsustasin autost ära minna ja siis aidata kellelgi üht liiva-kruusateed kaevata. Kaevata keset teed üks suur auk, et keegi seal siis sõita ei saaks. Mingi aja pärast tulid Märten, Erkki, Martin, Siim ning paljud teised ka sinna. Nad tahtsid Otepääle sõita, aga kuna keset teed oli see auk, siis otsustasid selle kinni panna, sest enne liikuma hakata ei saanud. Mina aga ei tahtnud üles tunnistada, et olin selle augu kaevamisel kaasosaline, sest kõik olid päris marus selle augu pärast. Auk kinni kühveldatud, sõitsid nad kõik Otepääle. Mina läksin koju. Enne koju jõudmist käisin ma veel Emajõe rannas, sealt võtsid sappa mulle umbes 20 luike, kelle ma siis koju viisin ja tuppa mahutasin. Andsin neile süüa ning valasin tuppa põrandale nii 10 cm vett, et neil siis kodusem tunne oleks. Vanaema lasi Pipi (mu koera siis) ka sinna ruumi, aga Pipi ei teinud neile liiga. Hiljem ajasin linnud majast välja. Ja siis helises telefon ja ma ärkasingi jälle oma unenäost üles.

