Kas tahaksid olla selline??!

Väike pilt, aga ikka nii hirmus.

Olen kodus haige ja nägin just sellist unenägu:

Kõik algas nii, et mul oli sünnipäev ja ma üürisin paadi, et sellega siis võrtsjärve peale sõpradega sõitma minna. Üks Kaimar üüris ka paadi, et siis mahub inimesi rohkem peale ja on üldse lõbusam. Jätsime need paadid siis vette, sidusime mingite rohukõrte külge ja hakkasime pidu panema, ehk siis liigselt jooma kusagil võrtsjärve kaldal. See polnud kõige parem mõte, sest hommikul kui ma üles ärkasin, olin ma Tartus ja Mötley Crüe tuli esinema meile linna. Väga lahe. Tartu nägi muidugi välja pigem nagu Las Vegas, sest kõikjal põlesid tuled ja inimesi oli metsikult palju. See selleks. Ma avastasin, et ma polnudki paati veel üürikohta tagastanud. Ja avastasin seda ka, et ma olin äkki munitsipaalpolitseist ja minu kätte toimetati üks kogus uimasteid. Mingit pulbrit. Miks? Ei oska öelda. Öeldi vaid, et see leiti mingisugusest klubist, peo ajal ja alaealistelt. Hästi, panin selle siis põuetaskusse ja kõndisin mööda emajõe äärt Vorbuse poole, kui äkki helises telefon. Kaimar helistas mulle ja küsis, et kas mul paat tagasi viidud. Ütlesin et ei ole, et ma ei saa kuidagi Võrtsjärve äärde. Ütles, et tuleb mingi tüübiga (kes olevat mingi endine vang või miskit säärast) ja võtab mu peale, et siis vaatab mis saab sellest. Hetke pärast jõudsid nad kohale oma valge kaubikuga. Istusin peale ja küsisin kohe, et kas Kaimar ise on selle paadi tagastanud. Vastas, et jah, et ta juba hommikul tegi seda. Olin nii murest murtud, sest paat polnud ju kindlalt kinni ega midagi. Äkki triivib ära keset järve või juhtub midagi muud, et keegi võtab lihtsalt endale. Mõtlesin, et teen kaupa selle uimastikogusega. Et pakun sellele tüübile seda ja vastutasuks peab ta mu paadiga kõik korda ajama. Kuigi ma pidin selle ära politseijaoskonda viima, mõtlesin ma siiski selle kellelegi maha parseldada, ja hiljem öelda, et mulle tuldi kallale ja virutati see ära. Lahe jah. Sõitsime siis Kaimari ja selle tüübiga kusagile eriti kaugele metsa sisse, kuhu oli ehitatud mingi uus ühikas. Hästi mudane oli seal muidu. Ja seal elasid siis sellised inimesed, kellel on mingid häired või nad on lihtsalt vägivaldsed jne. Hirmus oli seal. Ja siis ma nägin kuidas kusagilt kõrgelt aknast visati välja täiskasvand hundikoer, kes jäi algselt rippuma mingi asja külge, aga siis kukkus siiski alla.

Eriti sitt unenägu, ma enam ei taha sellist näha. Ja kui üles ärkasin, mõtlesin ikka veel, et mul see paat tagasi viimata, aga siis sain õnneks lõpuks aru, et see oli uni vaid.

Suusatamisvõistlus oli.. koolis vist.. ma ei tea mis koolis.. toimus läbi metsade, üle kivide ning mööda veekogusid. Minu partneriks oli Monika (matemaatika ja füüsika pinginaaber siis). Ta suusatas hommiku poole ja tegi minu rõõmuks väga hea aja, nii et kui mina õhtul rajale läksin, siis oli mul väike edumaa teiste võistlejate ees. Terve päev lasti rahvale muusikat ja korraldati üritusi. Ja siis kui oli tarvis minul sõitma hakata, siis olid mul suusasaapad ja suusakepid kadunud. Saapad leidsin üles, aga keppide asemel olid viiul ja viiulipoogen. Ilmselgelt ei saanud ma korralikult suusatada niimoodi. Sõitsin parasjagu emajõe jääpeal, kui kuulsin kõlaritest, et keegi hakkas mulle laulma.. väga tuttav hääl oli, aga ta laulis mulle ja andis sellevõrra mulle energiat juurde. Kasutasin siis käesolevaid asju suusakeppidena, aga see polnud eriti mõitslik tegu, kuna viiulipoognal läksid kõik jõhvid peal katki.. ära ka ei raatsinud visata kusagile põõsa alla ja niimoodi ma siis seal sõitsin. Sõitsin nii kaua kuni jõudsin mingisuguste hirmsuurte kivideni, kus lund polnud ja millede kõrval istus väike mehike, kes küsis mu käest küsimuse, kui õigesti vastan, saan edasi, kui ei vasta, siis küsib uue küsimuse. Vastasin küsimusele, sain edasi.. ukerdasin oma suuskadega seal senimaani, kuni tagant kuulsin kaasvõistlejate hääli, nad olid mulle korraga järele jõudnud. Leidsin kivide vahelt mingisugust ainet, mida tuli suuskade alla määrida, et siis suusk ikka paremini libisema hakkaks. See aine oli selline hästi vedel ja justkui kõik molekulid olid nähagi, väikestes klaaspurkides. Järgmine ülesanne oli sõita üle pika puidust silla, mis oli alles ehitusjärgus. Seal polnud lundki. Üks tšikk seal silla peal aitas mul ühest tõkkest üle saada, kui korraga ta võttis mu käest selle klaaspurgi ja kukkus jooma, arvates, et see oli mõni mahl või asi. Hoiatasin teda küll, et tal hakkab seest kõik valutama peale joomist, aga ei kuulanud ta mind ja pärast oigas. Jõudsin raja lõppu siiski esimesena.

Ja kui Te selle ära loeksite kohe nüüd kui ma selle üles postitan ja peale lugemist aknast välja vaatate, siis näete et väljas on nagu imedemaa.. päike tõuseb (täiesti oranž - nagu päikeseloojang) , väljas on -21 kraadi ja kõik maa on härmas, tuult ei ole, mõni külmavares istub veel puu otsas ja ootab juba kevadet, selge taevas. Mis seal ikka.. Te vist jääte sellest vaatepildist ilma.. aga pole hullu.. ma püüan Teie jaoks seda jäädvustada ja siis ehk näitan kunagi pilte kah :) .

Nägin unes, kuidas mu lapsepõlvesõbranna Helen oli rase ja tal oli väga raske sünnitus. Ta laps oli liiga suur kõhus ja tehti keisrilõige. Aga peale sünnitust oli jälle kõik OK.

Sain oma külmast võetud käed isegi korda.. ja ükspäev käisin Aetil külas.. kiisupojad olid päris priskeks kosunud selle lühikese aja jooksul. Tahaks midagi kirjutada, aga jätan täna jälle vahele.. nagu ma tegin seda üleeile ja enne seda mitu korda.

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis on ikka vahepeal väga mitmeidki põnevaid asju juhtunud, aga ma kahjuks ei ole jõudnud neist rääkida.

Hästi põnev on muidugi see, et vahepeal juhtunud suursündmus nimega "aastavahetus", kui kesklinnas saavad kokku pool tartu rahvast ja siis võibolla et muidki inimesi. Seal lastakse raha õhku ja shampusepudeli korkidega võid ka vastu pead saada seljatagant ning muidugi siis need toredad paugutajad mis visatakse rahva sekka või kellelegi teinekord isegi et käekotti. Tänu sellele mõnusale traditsioonilisele üritusele olen ma millegipärast juba kolmandat päeva alkoholi tarbinud ja 8 korda (nii umbes) on isegi pohmakas tulnud. Rõve. Tegelt et ole asi nii hull. Aastavahetus läks peaaegu et kainelt, vähemalt kainemõistuslikult küll. Rockikas käisime kah. Aga päev enne aastavahetust otsustas Berit, et ta tahab minuga rummi juua. Jõimegi siis. Liiga palju sai ja ma sain kell 6 koju alles, mis sest, et Berit elab minust nii kaugel, et üle tänava siis. Alles kell kuus koju tähendab siis seda, et ma sain 3 tundi ainult magada, sest siis pidin üles ärkama selle igapäevase äratuse peale, milleks on siis (vanaema karjub trepikojas) : " KILLLLLLLLLLUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUU!!!.. (siis teeb paar sõrmenipsu ja karjub edasi) MA TAHAN ÜHTE SELLIST JA TEIST SELLIST VÕILEIBA JA SIIS SEAPRAADI JA KINDLASTI PIIMA KAH!!!" ja siis ma ärkan ning hiljem kirun teda veel päeva lõpuni, sest ta suudab sellist karjumist korrata vähemalt 3 korda veel päeva jooksul. Hästi meeldiv. Sellepärast Beritil ongi nii hea vanaema.. sest ta ei tee üldse väljagi, kui me laamendame neil seal köögis rummi juues. :)

Ma nüüd lähen tõmban ühe meeldiva sigareti ja asun siis magama, sest juba kahe tunni pärast on vaja ju üles tulla, et maja soojaks kütta! Aga Teile soovin ilusaid unenägusid ja head uut aastat! (kallistan kah!!)