Jutt käib siis teemal "kuidas siin Eestis ära elada".
R: "nagu mille nimel ma tõmblen?"
T: "nagu.. ongi.. sellepärast et saaks veel tõmmelda"
R: ", et mul oleks pere.. okei, mul on ainult rõõm perest jne... aga ok, (elukaaslase nimi) ja siis väike tita.. me käime sajaga tööl... siis elad seda igapäevapaska
... siis tõmbled
maksad laenu
vireled
sitamaja
ja siis sured ära
(selle viimase asja peal hakkasin ma lihtsalt naerma - ja siis sured ära)
T: ":D :D just nii
oled õigesti asjast aru saanud"
R: "ja siis ma mõtlesingi, et need inimesed, kes on tundnud seda mõttetuse tunnet ja, et tapaks ära
siis neil pärast lapsesündi on kõik täiesti teisiti
laps annab elule mõtte
see ongi elu mõte
lapsi kasvatada
bioloogiline elu mõte
laps teeb iga päeva eriliseks jne
ma siis mõtlesin, et 1) olen ma identiteedikriisis, kus ma ei tea, kes ma olen, miks ja milleks jne 2) bioloogiline kell tambib nii, et ma pean õhku ahmima 3) mul on stress ja pask
tulemus... teeks lapse
järeldus, kuhu ma lähen temaga?
kokkuvõte. tapa ennast ära
:D"
Nagu anekdoot ju!!