Maasikaroosa maja.

See väike roosanäoline karpmaja seisis kuidagi otsustaval ilmel keset tillukest aeda. Päike oli rohelised aknaluugid heledaks pleegitanud, värvi praguliseks kõrvetanud ja kohati mulliliseks üles kohrutanud. Kõrge fuksiahekiga piiratud aias moodustasid siledate valgete kividega ääristatud lillepeenrad keerukaid geomeetrilisi mustreid. Kitsukesed valge klibukattega jalgrajad keerlesid tähekujuliste, poolkuukujuliste, kolmnurksete ja õlgkübarast vaevalt suuremate ümmarguste lillepeenarde vahel, millel vohas omapead kasvanud lillede kahune segadik. Roosid poetasid maha alustassisuurusi, siidjaid ning siledaid, leekpunaseid ja kuuvalendavaid kroonlehti. Saialilled seisid nagu trobikond topilisi päikesepoegi, jälgides oma esivanema teekonda üle taevavõlvi. Madalast rohust vaatasid vastu võõrasemade süütud sametnäod ja südajate lehtede varjus painutasid kannikesed nukrameelselt päid. Tillukese rõdu kohal toretsev imelillepõõsas oli nagu karnevaliks erepunaseid õielaternaid täis riputatud. Fuksiaheki hämaruses värelesid tuhanded õilmed nagu tillukesed baleriinid ärevad esinemisootuses. Soe õhk oli täis sadade närbuvate lillede lõhna ja putukate tasast, suigutavat suminat. Niipea kui me seda maja nägime, tahtsime kohe selles elada; näis nagu oleks maja seal seistes meid oodanudki. Tundsime, et oleme koju jõudnud.