teisipäev, 10. märts 2009

UNENÄGU!

See oli vastik. Ma ise arvan muidugi, et ma nägin seda seepärast kuna olin paistes kurguga magama läinud ja hingata korralikult ei saanud. Aga nägi välja see siis niimoodi..

Olin oma toas koos Sandra ja Riinuga. Kindlat tegevust meil siiski vist polnud. Ühtäkki kuulsin suurt müra väljas.. äikesepilv oli mu maja kohal.. sihuke suur ja tumelillakas-punane. Hakkasin hirmsasti kartma, sest igakord kui äikest lõi, siis terve maja värises. Istusime siis voodi kõrval maas kõik koos ja äkki sain järjekordsest äikeselöögist läbi põranda särtsu.. seepeale Sandra käskis mul pusa ära võtta seljast, sest too olevat hea juhtimisega olnud ja seepärast saingi särtsu. Võtsin ära ja nii kui ma olin saanud pusa kõrvale panna, nägin kuidas äikesepilv läks ära ja akna taha tuli mingisugune helikopter. Sealt peale hakkaski rõve. Helikopter oli garaazi kohal akna taga ja seal sees istus üks tumeda peaga ja musta habemega mees kellel oli mingi relv, võibolla midagi kuulipilduja taolist hoopiski. Ta tahtis meid maha lasta. Nii oligi. Kuna mina olin akna poole näoga siis hakkasin muidugi kohe karjuma, et me läheks minema sealt ruumist, aga Sanda oli seljaga ja sai selga järjest mingi kuus või seitse kuuli (aga ta jäi elama, sest Riin oli tubli ja otsis talle ruttu sideme, millega ta siis Sandra kinni lappis). Jooksuga sain ära sealt toast. Jõudsin teise tuppa ja röökisin papsi toa ukse taga, et ta tuleks ruttu ja teeks midagi, sest mingi mees on akna taga ja tahab meid ära tappa. Paps läks ja jäigi kusagile. Enam ma teda ei näinud. Siis tuli välja, et mu majas elavad veel kaksikud, Berit, Birgit, Heini ja nende ema Irina, Aet ja veel paar inimest, keda ma hetkel ei mäleta, aga tean et nad seal olid. Olime kõik äkki ühes ruumis ja akna taga oli arvake ära.. see helikopterimees. Hakkas tulistama jälle :D nii õudne oli siis.. enam ei ole.. :D aga eriti rõve oli läbi akende, betooni, seinte.. igalt poolt.. ja meil polnud mittemingisugust kaitset. Ainuke võimalus põgeneda oli siis kui ta hakkas salve vahetama. Ja lõpuks nii juhtuski. Siis ma jooksin lihtsalt majast välja ja ärkasingi üles.

Kommentaare ei ole: