See kõik algas sellega, et ma koristasin vanaema juures maja. Olin just ära lõpetanud vannitoa, mille peale mul läks vist terve päev aega lõpuks kokku. Mõtlesin, et kuna ma olen niivõrd tubli olnud, siis ma jalutan linna ja premeerin end millegagi. Kesklinna jõudes otsustasin osta pileti pealinna ühte klubisse, kus toimus üritus "Lazernight".. ära küsi, mul on endalgi hästi häbi. See üritus pidi algama järgmisel päeval kell 16.00, seega oli mul veel aega küllaga. Tagasiteel sain Aetiga Emajõe ääres kokku ja me rääkisime asjadest. Ta ütles, et tahab hr. R`i näha, et Temaga rääkida, ütles veel, et härra peaks õhtul osa võtma ühest üritusest, kus peaesinejaks on Nexus vms, et siis seal on nagu härral palju noorema generatstiooni fänne or smth ( ma ei tea, miks see info oluline oli ). Õhtu saabus ja istusime Aetiga juba linnas, vihma sadas ja kell oli mingi 21.56 või midagi, kui ma koperdasin oma kontsadega poodi, et paar õlut osta, mida ma lõpuks ei saanudki, sest kell oli selle aja peale juba ootamatult 22 saanud, kui mina poemüüja juurde jõudsin. Siis ma enne uksest väljumist komistasin mingi ääre taha ja kukkusin põlvega vastu maad kah. Läksin välja ja mõtlesin omaette, et tegelikult oli väga hea, et ma seda õlut ei saanud nüüd. Aet istus väljas vihma käes puude all ja oli nii kurb. Tahtsin Teda nii väga aidata, aga ma teasin, et mul pole õigust Nende asjadesse end toppida. Läksime Emajõe äärde tagasi. Ja tore tore küll, paadisillal oli härra ise. Aet läks ka paadisillale, ma küll mõtlesin, et see pole hea mõte, aga jah.. seda mõtlesin vist ainult mina. Ma jäin seda draamat eemale vaatama. Käis karjumine, õnneks nad tulid ära sealt, et keegi vette ei lennanud. Härra tahtis mingit kleepuvat nätsu moodi asja Aetile ümber kaela ja juustesse toppida, ta toppis ka, aga ma juba eeldasin mis sealt edasi saama hakkab. Kükitasin eemal ja tahtsin appi minna, kuid siis sõitis mööda hästi palju rattureid, hakkasin püsti tõusma ja olin täpselt ühel ratturil ees vist, keerasin end ümber, toetasin Tema ratta peale ja tõukasin ennast püsti. Ta ei tahtnud mul ära lasta minna, kuid ma kõndisin Temast mööda ja peatusin eemal rohkem tee ääres, et kellelegi mitte enam jalgu jääda. Ta pööras end ümber ja ütles, et ta tuleb varsti tagasi, et ma ära ootaksin ta siis. Siis vaatasin Aeti poole, ta oli seal juba üksinda ja härra kõndis koos meie paralleelklassiõega Liina Villemsoniga ära. Ütlesin noormehele, et ma ei luba midagi, aga kui mind hiljem seal ei ole, siis olen järgmisel päeval samal ajal. Ta oli nõus ja sõitis minema. Ruttasin Aeti juurde, ta ütles, et tema endaga on kõik korras, aga et ta enam ei taha seda inimest näha, seega ta ei läinud ka sinna kontserdile. Mingi aja pärast läksime ära koju, seekord ööbisin vanaema juures. Järgmisel päeval siis helistasin veel Aetile, ta oli nii mures, et kuidas ma ikka varakult Tallinnasse saaks, et sinna klubisse minna ja puha, aga ma otsustasin siis, et müün oma pileti maha, sest ma ei viitsi lihtsalt minna. Kell oli ootamatult kaks saanud ja ma polnud ikka veel piletit ära müünud. Mõtlesin, et mis seal ikka, jään lihtsalt oma 350nest kroonist ilma.. aga ise olin süüdi siis. Suva see. Ma poleks enam nagunii jõudnud sinna õigeaegselt. Kella kümne paiku otsustasin Emajõe äärde siiski minna, et selle tüübiga kokku saada. Olin ja ootasin seal ja tahtsin juba ära minna, kuid ta siiski tuli. Ta elas seal kusagil nagu ma aru sain. Seal emajõe allee ääres (ujula tänava kandis siis). Ta oli prantsusmaalt pärit, aga rääkis isegi veidike eesti keelt, muidu rääkisime inglise keeles ikka jah. Ma ei mäleta kahjuks ta nime, sest see oli nii keeruline. Jalutasime ja rääkisime, kui Järsku tuli kusagilt välja Mihkel ja küsis mult suitsu, ise juba sellele tüübile kätt rinnataskusse ajades, ta nägi, et seal on suistupakk. Jõudsin vaid ehmatusest toibudes hüüda, et: "Mida Sa teed Mihkel, teine tuleb prantsusmaalt siia..!" , kui Mihkel sealt juba raha hakkas välja kiskuma. Siis ma sain nii maru vihaseks, et kuidas see võimalik saab olla.. Mihkel ei ole üldse selline. Hüppasin talle selja tagant kaela ümbert kinni haarates selga ja karjusin ta peale, aga ta ei jätnud järele. Siis ta sai minu taskute kallale, kukkusime kõik kolmekesi pikali maha, Mihkel sai kusagilt pastaka kätte ja suurte silmadega otsa vaadates tahtis seda päris tõsiselt näkku kinni lüüa, mitte küll mulle, aga ikkagi.. ühe pastaka sain tema käest kätte, aga teise pastaka oleks ta peaaegu mulle silma virutanud, aga ma sain pea eest ära tõmmatud. See teine tüüp oli selle ajaga end Mihklist lahti rebinud ja üritas mind aidata. See õnnestus isegi. Siis ma sain aru, et Mihkel oli laksu all olnud, küsisin seda Tema käest.. ta vastas mulle vaid: "Päris tark tüdruk oled, saidki lõpuks aru!". Nii õudne oli ta. Ma ikka veel ei suutnud silmi Mihklilt ära pöörata, juhuks kui ta tahaks mind selja tagant rünnata. Mihkel oli põlvili maas, ütlesin tollele teisele tüübile, et ta läheks ära koju kiirelt ja panin ise teisele poole jooksu. Peitsin end ühe töömeeste plastikust peldiku taha ja olin vait kui sukk. Mihkel tuli ka sinna. Ta seisis selle peldiku ees, mina olin taga ja kükitasin, nutt oli kurgus, sest nii hirmus oli. Ta seisis seal umbes 30 sekundit paigal, justkui teaks, et ma seal teisel pool olen.. ma nägin ta nägu ka ühest vahest terve see aeg. (ning siis ärkasin suure ehmatusega üles, süda peksis sees). Hästi vastik oli.