Mhmhh.. nii ongi. Ja nii ilmselt jääbki. Need riidehunnikud ja juhtmed vedelevad siiani. Vajan rohkem konkreetse inimese tunnustust ja abivalmidust, aga seda ei saa. Räägin või mitte, ikka nagu seinaga (mu vanemad ikka armastasid niimoodi öelda kui väike olin).

Nüüd kui mina enam juua ei saa, siis ei arvestata minuga ka enam üldse. Suva, las istub omaette. Mhmhh.. mõned ikka kutsuvad seltskonda tagasi, aga aru ei saada vist sellest ka, et ma ei tunne end seal hästi. Tunnen, et ma oleks justkui liiga silmapaistev, eriti kui osad veel täpselt asjast ei tea ka, siis ei tea millise nurga alt peaks end näitama üldse.
Ma pole kellelgi alkoholitarbimist keelanud ega midagi, aga siis on häda kui ütlen midagi selle kohta ja häda on siis ka kui hoian sellest kõigest eemale.
Säilitan rahu ja hakkan siis jälle koristama.
Seda pean ka veel ikkagi mainima, et isegi siis kui ma olen kodust eemal olnud peaaegu terve päeva, siis tagasitulles ootab mind kindlasti eest KAOS!